Reformierakond kui kõrkjad meretuule käes

Möödunud neljapäeval kritiseeris Reformierakonna auesimees Siim Kallas Eesti Päevalehes teravalt Reformierakonna tänaste juhtide tegevust. Muu hulgas heitis ta oma koduerakonnale ette maailmavaate kadumist.

Reformierakond sarnaneb meretuule käes kord ühele ja siis jälle teisele poole kõikuvate kõrkjatega. Seetõttu on Reformierakonda hakatud nimetama rahvaparteiks ehk erakonnaks, kes üritab maksuraha suurema ümberjagamise abil olulistele valijagruppidele meele järele olla.

Kallase intervjuule järgnenud päeval teatas Reformierakonna esimees Taavi Rõivas, et Reformierakond kavatseb tõsta alates kolmandast lapsest lastetoetuse 300 eurole kuus. See valimislubadus ilmestab hästi muutusi Reformierakonnas.

Veel mõni aasta tagasi oli Reformierakond eesotsas tollase esimehe Andrus Ansipiga ühetaoliste lastetoetuse tuline kriitik. Ansip võrdles kõigile võrdselt makstavaid lastetoetusi lennukilt raha külvamisega.

300eurone lastetoetus võib küll olla hea idee valimiste võitmiseks, kuid on halb idee kehval järjel olevate perede oluliste kitsaskohtade lahendamiseks ja seda vähemalt kolmel põhjusel.

Esiteks on tegemist ebaefektiivse ja küsitava abinõuga sündimuse suurendamiseks. Teiseks on Reformierakonna esindajate välja pakutud katteallikad umbmäärased. Kolmandaks on järsk ühetaoline lastetoetuste tõstmine küüniline, sest kahandab riigi võimalusi toetada rohkem neid lapsi ja peresid, kes riigilt praegu kõige enam abi vajavad.

Reformierakonna enda hinnangul läheb nende valimislubadus maksma 60-70 miljonit eurot aastas. Valimislubaduse kulu suurus pole oravatele kontimurdev, see on võrreldav järgmisel aastal toimuva tulumaksumäära alanemisega 21 protsendilt 20 protsendile. Pole põhjust kahelda, et see summa õnnestub Reformierakonnal soovi korral kokku kraapida.

Reformierakonna juhatuse liikme, tervise- ja tööministri Urmas Kruuse laupäevases Postimehes nimetatud katteallikad on aga sellised, mis tekitavad kõhklusi. Kruuse sõnul on katteallikateks planeeritud üürituru korrastamine, riigireform ja riigilõivud.

Üürituru korrastamine ja riigireform tunduvad pigem liivale kirjutatud soovidena, sest mõlemas valdkonnas pole Reformierakond seni suutnud suurt midagi ära teha. Riigilõivud ei tohiks aga olemuslikult muutuda riigieelarve täitmise abinõuks, sest riigilõivu eesmärk on katta konkreetse toiminguga seotud kulutused.

300eurose lastetoetuse valimislubaduse ühest katteallikast ei julge Reformierakond enne valimisi avalikult rääkida. See on eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamine, mis tõenäoliselt üritatakse teha ära pärast valimisi. Maksusoodustuse kaotamine puudutab umbes 100 000 inimest ja tähendaks riigieelarvele täiendavat tulu suurusjärgus 10-12 miljonit eurot aastas.

Kodulaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamine on mõistlik, sest tegemist on ühe turumoonutusega, mis ei täida oma eesmärki. Riik ei peaks teiste maksumaksjate arvel osaliselt kompenseerima kodulaenu võtjate laenumakseid. Praegu oleks selleks muudatuseks ka sobiv hetk, sest euribor on madalal tasemel.

Tulumaksuvabastuse kaotamist saatva kriitika tõrjumiseks sobiks poliitikutele hästi lastetoetuste järsk tõstmine, kuid minu arvates oleks parem, kui Reformierakonna kolmanda või järgnevate lastega seotud valimislubadus ei teostuks.

Ühetaolise 300eurose lastetoetusega kirjutab Reformierakond riigieelarvesse arvestatava koormuse, mida tulevikus on poliitiliselt väga raske, kui mitte võimatu kaotada. Seetõttu kannatavad lõpptulemusena need, kes tegelikult riigilt kõige rohkem tuge vajavad. Ühetaoline lastetoetus on ebaefektiivne abinõu just seetõttu, et sellega toetab riik ka neid inimesi, kes seda toetust tegelikult ei vaja.

Minister Kruuse küll toonitas, et 300eurone toetus ei ole sotsiaalne toetus, vaid demograafiline meede, et tagada Eesti rahvastiku säilimine ja juurdekasv. Mina aga arvan, et enne, kui hakata Andrus Ansipit tsiteerides rohkem raha lennukilt alla loopima, tuleks lahendada ära need kitsaskohad, mis kiiret lahendust vajavad ja mille tõttu on mul mõnikord Eesti riigi pärast piinlik.

Näiteks on sel aastal teravalt olnud päevakorral puudega inimeste, sh puudega lastega perede olukord. Toetused, mis riik sellistele peredele maksab, on häbiväärselt väikesed. Lisaks otsetoetustele tuleks pingutada selle nimel, et puudega inimestel oleks lihtsam iseseisvalt hakkama saada. Piinlik on näiteks seepärast, et meil on koole, kus ratastoolis lapsed ei saa ilma kõrvalise abita liikuda ning koolid peavad korraldama raha leidmiseks heategevuskampaaniaid.

Meil elab ka liiga palju lapsi kehvades või väga kehvades tingimustes, sest nad on sündinud peredes, kus vanemate sissetulekud on väikesed, on üks vanem või on palju lapsi. Mõni aasta tagasi valminud uuringu kohaselt elab vaesuses viiendik Eesti lapsi ning laste olukord halvenes märgatavalt 2010. aastal.

Selle asemel, et kõigi kolme või enam lapsega perede toetust järsult kergitada, tasub 60-70 miljonit eurot jagada ümber nii, et üha rohkem juba sündinud lapsi pääseks välja vaesuslõksust. See on aga teema, mis poliitikutele pole seksikas, sest seda probleemi pole ühe kõlava valimisloosungiga võimalik leevendada.

Kommentaar oli eetris teisipäeval Vikerraadio päevakommentaarina